Saru mo ki kara ochiru

Oh häbi ja piinlikust päevakas! Päev-paar tagasi mainiti mulle, et tee midagi asjalikku - näiteks kirjuta oma blogisse! Mille peale mina suures segaduses olin, sest enda teada ma olin sinna alles kirjutanud! Ja nüüd ma siis tulin siia kaema ja näen, et pole juba kuuaega ühtegi lugu vestnud...

Kuid nüüd on aeg see viga parandada ja jälle kõiki "fänne" rõõmustada! Iiiiiiiiiiit's Blogggggiitime!!! (karjuks Oja Pets kui ta seda rubriiki peaks sissejuhatama) Õnneks või kahjuks pole ma ajaveebi siiamaani miskit piisavalt (ära)pandavat ega kollast veel kirjutanud, et Eesti tipp-ärapanduri tähelepanu pälvida. Aga olge mureta, selle vea parandame ka kohe ära, siit tuleb läbiaegade kollaseim sissekanne, mis kunagi ajaveebi taasiseseisvunud Eesti aal läkitatud, sest äsja saabusid mulle ülemaailmse küsitluse tulemused, millest said osa võtta lugejad igast ilmakaarest, ning küsimuse "Millest tahad lugeda järgmises sissekandes?" võimalikest vastusevariantidest võitis napilt, kuid veenvalt, "Kollastest mini-inimestest!" Auväärse teise koha võitis "Tuumafüüsikast ja sellest teisest asjast." Jumal tänatud, sest ma juba higipale mõtlesin vabandusi ja põhjuseid, kuidas sellest pääseda!

Kahjuks on küll reisist juba võrdlemisi palju aega ja enam polegi kõik nii selgelt meeles, kuid lubadus sai antud, nii et siit ta tuleb: Jaapan, Jaapan, Jaapan.... milline kummaline paik! Vähe sellest, et nad söövad mingit täieliku jama (kui nad seda tõesti päriselt ise ka söövad!) ja et nad on kõik väikesed ja naljakad, neil on ka naljakad kiirrongid, mis on (ilma naljata) Muumi näoga nii eest kui tagant (mitte et Muumidki kahest otsast väga erinevad paistaksid), neil on miniatuursed autod (mida esmapilgul võiks eemalt nt Volvoks pidada, kuid lähemal uurimisel näed, et ei-ei, sellel on ju sulaselge Toyota märk peal), mis sõidavad valel pool teed, imelised vaated ja mäed, ennenägematud elektroonikapoed (suured kui meie kaubanduskeskused ja veel mitmekordsed!), veidrad küla festivalid (kus ilutulestik on kümneid kordi võimsam kui Tallinnas aastavahetusel) ja veel kord toit ei kõlba kuhugi, toit on toores, toit vaatab sulle otsa, isegi kanamuna maisteb vastikult (loodan, et see oli ikka kanamuna) jne.

Jah, rongidest on tõestuseks pilt ka olemas, mille pealt võib-olla väga hästi ei paista seda muumisust, kuid kui keegi veel leidub, kes mind ei usu, siis mul on teises arvutis paremaid pilte ka! Rongisõit on Jaapanis üks põhiasju, see on väga populaarne, hästi organiseeritud ja odav (kohalikus mõistes). "muumi-näolised" rongid on nn Nozomid, ehk siis kiirrongid. Jah, need samad kuulsad kiirrongid, mis põrutavad 300 km/h, kuigi peal olles midagi aru ei saa, mis oli suur pettumus.... Muidu oli aga ülimugav, ruumikas jne. Rongisüsteem on põhimõtteliselt sama, mis kõigis suurlinnades vast: ostad pileti, lased aparaadist läbi, saad perroonide tsooni, istud rongile, tuled maha, lased pileti läbi, saad tsiviliseeritud maailmasse tagasi (sõltub muidugi suurlinnast). Jaapanlased on väga mõistvad: kui sul on kallim või odavam pilet, kui läbitud vahemaa jaoks tarvis, siis saad maksta kohale jõudes juurde või küsida raha tagasi, vastavalt siis kas sul oli odavam või kallim pilet. Nozomide jaoks on eraldi tsoon, kuhu pääsemiseks pead veel kord pileti läbi laskma, kuid muudele tavapiletist kallimatele rongidele (express jne) sellist sorteerimist ei ole. Neile minnes on lihtsalt kontrolör, kes su piletit kontrollib (ükskord meil polnud express piletit, siis saime kergesti kokkuleppele, et läheme järgmises peatuses maha ja istume tavarongile, mitte ei saanud trahvi). Iga kord kui vaguniteenindaja või kontrolör siseneb vagunisse ta kummardab, teatab, et asub nüüd kõiki teenindama ja väljudes kummardab uuesti ning tänab (kallimates rongides ka mitme keelselt).

Autodest nii palju, et neil on põhiliselt liikumas ainult kohalikud margid, mida on piisavalt palju (Toyota, Mitsubishi, Izusu, Suzuki, Subaru jnejnejne). Nendest enamus ei ole meile äratuntavad, sest nad on täiesti teistugused autod: miniatuursed, kaubikukujuga ja igatpidi imelikud! Ja kui eemalt vaatad, et see ongi tuttav auto ning mitte Jaapani oma, siis lähemalt näed, et ka sellele on piiripunktis kohalik märk peale löödud. Esimesel reisi poolel rentisime ka kamba peale 2 autot ja ma ütlen, ma pole varem näind, et ühelgi autol saaks juhitooliga nii ette sõita, et käega võimalik pedaale vajutada! Küllap siis turg nõuab nii.... Suurlinnades liigub ka mõningaid BMW'sid ja luksusautosid.

Suurlinnadeni jõudes meenub, et pole varem mina sellist tunnet ühestki suurlinnast saanud. Alguses ei jaganudki matsu ära, kuid natukese aja pärast jõudis pärale, et ma polegi üheski suurlinnas olnud, mis kell pool 9 õhtul on juba täiesti väljasurnud! Jah, nad panevad poed ja kõik muu kinni kuskil 20.00 ja asuvad tudulatesse (selline paik kus tudutakse/magatakse) teele! Uskumatu! Aga iseenesest väga loogiline, kui arvestada, et nad ärkavad ka vastavalt varem, mis tähendab, siis teadmata vara, sest mina oma koivakesi küll üksipäev nii varakult funktsioneerima ei suutnud veenda, et seda ärkamisaega tunnistada! Mis aga on imetlusväärne: ka täielikus suurlinnas on õhk väga-väga puhas! Suurlinnades leidub ikka šopingutänavaid, nii ka Jaapanis (meie käisime Kyotos nt). Jah, need pannakse ka kell 20 kinni. Aga mis veel nende juures huvitav oli: I. nad tänava pealt paistavad nagu väikesed butiigid, kuid sisse minnes selgub, et see kitsas pood on kaunis pikk ja kaunis mitmekorruseline. Seega leidub seal näiteks muusikapoode, kus iga erineva muusikažanri jaoks on omaette KORRUS. II. seal leidub väga eriskummalisi ja põnevaid poode, nagu näiteks söömispulkadepood, kus müüakse söögipulkasid! Pean äramainima ka, et sai külastatud seda ehedat sushibaari, kus sushid liiguvad lindi peal ja kokk on keskel, ning see oli super! Tõesti maitsev - kõige parem toores toit, mida kunagi saanud olen!

Suurlinnadest väikestesse maakohtadesse - loodus on seal IMELINE! Mäed on kõrged ja järsud, puud mitme meie puu kõrgused ja meeletud! Selline tunne tekib, nagu oleks täielikku hiiglaste maailma sattunud (kuigi tegelikult ju kohalikud meist 2 pead lühemad, mis oli kaunis naljakas, kui bussis keegi trügima hakkas ja ma püsti tõusin, siis oli kohe jälle rahumajas), aga samas igal pool valitseb selline jaapanlik korralikkus ja kasitus!
Pildil imeline vaade riisipõldudele. Mis eestlase jaoks kõige üllatavam: neil on ka väikesed mägi- ja metsateed väga heas korras, sh ka äärised, märgistus kõik!

Ilma igasuguse kahtluseta: jaapanlased on naljakad! Nad on pisikesekesed, kollased, kummardavad, naeratavad, ühetegi mitte kollast keelt oskamatud (http://www.orkut.com/Main#Album.aspx?uid=7466711481259543044&aid=1219271285), roosa on jaapani keeles "pinku", WC potid pesevad ja kuivatavad sind eest ja tagant jnejne. Üks naljakamaid seikasid oli vast kui läxime Jaapani pikkimasse randa ja mõtlesime, et kui juba seal siis supleme ka veidi (sest seal olid meeletud lained), kuid natukese ajapärast olidki juba kohalikud miilitsad platsis, kes ütlesid, et siin ujumine keelatud. Seal natukene aega siis selgitasime asju jne, aga jutu iva on selles, et mingi hetk üks konstaablitest küsis mu isa nime, kuid mu isa tahtis teada, milleks tal seda tarvis on ja küsis vastu: "What purpose?" selle peale mundris mees küsis aga: "And first name...?" siis andis isa juba alla ja vastas uhkelt "Thomas," venitades britipäraselt h tähte! Nii saigi kirja "Thomas Watpurposs" või midagi. Vähe sellest: hetk hiljem tuli suur laine, mis meile põlveni ulatus, kuid meie olime ujukates, erinevalt seadusesõduritest ja nende uhektest vormidest-kingadest!

Oeh, ehk on nüüd teil kõigil kollase aja(-veebi)kirjanduse isu möödas, sest rohkem ma enam ei jõua, söögu mind susi või Oja Pets! Aga kokkuvõttes oli äärmiselt kummaline, elamuste rohke (ööbisime nt 2 ööd templis, kus meile tulid rongi peale vastu ralli-budhamungad jne) ja lõbus! Loodan, et keegi seda pikka postitust viitsib lugeda kah, sest ma kirjutasin seda mõnda aega!

Jaapani vanasõna ülteb: "Saru mo ki kara ochiru" (isegi ahv kukub puudeotsast alla) ehk siis keegi pole täiuslik, kõik teevad vigu. Nii et andke oma ahvidele andeks!

Järgmistes osades: Max live @ Tallinn; nael, mis välja paistab, saab haamriga; sool ja leib, kui kaua veel - kõike seda ja palju muud, peagi Märteni ajaveebis, jääge lainele!

Märten
& lootusekiir