Lõputu päev

Kallis reisipäevik. Alustan siin kohal oma võimalikult lühidat ja sisutihedat reisikokkuvõttet. Niisis alustagem algusest: kõigepealt teeme lähemat tutvust meie reisiseltskonnaga.

Tagant vasakult: Pääsu, mina, mu vend Lauri, isa Arved, teine vend Andre. Ees reas: Lauri kaaslane Maarja-Liisa, õde Saskia ja ema Karin.










Nagu te kõik juba ilmselt teate reis oli siis Jaapanisse. Alguse sai see 25.juulil 2008 Tallinna Lennujaamast (mis millegi pärast veel ei ole, kui peaks peagi kandma Lennart Meri nime), kust lendasime Helsingisse ja sealt peagi edasi Nagoya poole. Tallinn - Helsingi oli siiamaani minu lemmik lennusõit: istud maha, õhkutõus, vasakule-paremale, saad šokolaadi ja juba ongi maandumine - mõnus. Aga nüüd ma nägin lõpuks oma silmaga uuendatud Finair'i lennukit. See on omaette vaatamisväärsus, sest isegi meie pea 10 tunnisel lennul ei hakanud kordagi igav: igal ühel on eesistuja seljatoe külge kinnitatud väike LCDekraan, kust saab vaadata uusimaid filme (saad kerida, pausile panna ja kõik täis mäng), telesarju, telesaateid, jälgida live-kaamerast lennuki ees ja all toimuvat või muud lennuinfot, mängida erinevaid mänge (sh ka nt võrgus mälumängu või malet), kuulata CD'sid või raadiot jnejne. Ning kõik see on hinna sees. Lisatasu eest saab veel helistada ja e-kirju lugeda jne. See oli siis esimene elamus. Reisi esimene päev oli tõeliselt lõputu, sest veetsime öö lennukis ning kohale jõudes oli jälle hommik ja mina olin suure filmivaatamisega magamise täitsa ära unustanud.

Lennukist väljudes oli esimene emotsioon super: niiiii hea soe!!! Aga sekund hiljem, kui tuli jälle sissehingamise kord, jõudsin koheselt kurvale selgusele: seal on võimatu hingata, sest seal on niiiiiii jube soe (ja niiske)! Jah, õhk oli alguses tõeliselt harjumatu, tundus olevat ehe põrgukuumus. Reisi esimese poole veetsime kahe autoga ringi vurades. Nendeks olid meie kaks ustavat-valelpoolrooliga-automaatkäigukastiga-jaapanikeelseGPSsüsteemiga-corollat. Jah, Jaapanis on valepoolne liiklus, mis on tõeline närvinärija. Autot juhtida on imelik: istud valel pool, autod sõidavad valel pool jne. Kui kõige muuga harjumine polnud tappev vaev, siis klaasipuhastaja- ja suunatulekangi ära vahetamine on küll temp mille väljamõtleja oleks isegi meeleldi selle Toyota alla jätnud. Igakord kui oli kiiresti vaja suunda näidata hakkasid kojamehed kuiva klaasi nühkima! Me tegime isaga lausa võidu, et kumb ühe päeva jooksul vähem kordi neid kojamehi vehkima paneb. Isegi maanteesõidupäevadel oli tihe rebimine lõppseiseuga 4-5 minu kasuks! Jube!

Igatahes, see Jaapan on üks naljakas maa. Kõik inimesed on väga-väga lühikesed, toit maitseb veidralt, et mitte öelda halvasti, kõik on viisakad-naeratavad-kummardavad, kõigil on klapiga telefonid, nädalavahetusi ei peeta ja majad on neil paberist (traditsioonilised vähemalt). Paberist oli ka nii mõnigi meie ööbimispaik. Esimesse ööbimispaika jõudes pakuti meile lahkesti jääteed, milllele kohe agaralt kallale asusime, sest juua tahtsime me kõik. Pärast esimest lonksu ei suutnud me seda pettumust ära imestada: no nii mõru ja vastiku maistega jääteed polnud me veel varem saanud. Hiljem sai meile selgeks, et selline ongi jaapanijäätee. Olles esimesed avastamisrõõmud läbielanud hakkasime koheselt otsima paika, kus saaks ennast ometi jahutada, nii et üritasime pärida supelranna kohta, mis seal lähistel pidi leiduma. See oli jällegi elamus omaette, sest ükski väike-kollane ei oska ju ei inglise ega muud inimese keelt... Nemad muudkui hai, hai ja mingid hing-hang-hong, no mitte kottigi ei saa aru, ei meie neist ega nemad meist. Lõpuks olid asjad enamasti nii, et nemad seletasid rahulikult jaapani keeles ja meie rahulikult eesti keeles vastu. Lõpuks siiski kehakeel leidus ühine ja juhatati meid 200 m eemal asuvasse kenasse randa, kus oli imeline vaade eemal asuvatele kaljudele. Külalismaja peremees, kes meid randa juhatas, seisis ise kogu aja kaldal, et meid pärast tagas juhatada... 200m ... jube viisakad.



Need on siis esimesed muljed meie reisist. Ei taha jällegi liialt pikaks ajada, muidu keegi ei viitsi lugeda. Aga püüan lähiajal leida aega kirjutada natukene sellest reisist veel, sest seal maal oli nii palju huvitavat (nt kiirrongid, ilutulestikud, imelikud autod, TOIT, ilusad paigad, võimsad poed jnejne)

Max
& palju muljeid