Suurim rikkus

"Sõpradel on üleloomulik võime tajuda, et on olemas seesama vana, hea, normaalne sina - ajal, kui kogu maailm on kohkunud sinu arusaamatu käitumise pärast" Charlotte Gray

Minu elu veereb; ja veereb kaunis kiiresti: suvi on täies hoos (ilmadest hoolimata), käin trennis, mängin saksi, plaanin ühtlasi reisi ja remonti - tegemist jätkub igaks päevaks küll ja veel. Seega tahtsingi nüüd aja mahavõtta ja natukene oma blogisõpradega suhelda ja siia midagi heietada.

Minu jaoks tundub imelik, kuidas inimesed unustavad. Inimesed unustavad igapäevaselt kõike ja kõiki: kes unustab rahakoti koju, kes telefoni... Aga kõige imelikum on minu jaoks, kuidas me unustame teineteist. Seoses aastaja saabumisega, mis paberite järgi peaks nagu suvi olema, kuid oma nime taaskord väärt ei ole, oleme vabanenud ülejäänud aasta rutiinsest elust, mis sunnib meid igapäevaselt asju tegema ja inimestega kohtuma (kas siis koolis või kus iganes). Nüüd kuis rutiinist mõneks kuuks vabanetud suuname kogu oma tähelepanu selle irrutiinsuse (kui selline väljend ka eksisteerima peaks) nautimisele ja elluviimisele, jättes kõrvale maksimaalselt oma rutiinse elu tegevused. Õpikuid enam näha ei taha, midagi teha eriti ei viitsi ja koolipoole samme kohe kindlasti ei sea. Kuid mis me kipume unustama, on et seoses selle kõigega keerame selja ka väga paljudele inimestele. Olen leidnud, et ma pole praktiliselt kellegagi oma suve-välisel-elul suhelnud. Muidugi kõige lähedamastega suheldakse, kuid muud toredad inimesed lihtsalt... unustatakse.... Ma leian, et see on äärmiselt kahetsusväärne.

Alati kui käes on 1. september, siis kõik ütlevad, et kurat see suvi pidi läbi saama ja ei taha kuidagi sinna kooli minna, kuid ometigi, kõigest muust hoolimata, on kõigil äärmiselt hea meel üksteist näha, sest see meenutab neile midagi, mille nad suvel olid ära unustanud. Tulles tagasi kooli, peale seda pausi, leiad, et kõik need inimesed, kes võib-olla juba kevadeks olid natukene rohkem või vähem ära tüüdanud, on tegelikult omamoodi väga muhedad ja toredad inimesed! Nüüd aga lõpuks jõuan oma jutu mõtteni. Ei tohi unustada, et see aasta ei oota mind ja mu eakaaslasi ees tavaline 1. september: me ei astugi enam kõik koos sunnitult sinna samma klassiruumi ja hakka taasavastama üksteise häidkülgi, vaid meid ootavad sel aastal hoopis uued inimesed ja uued näod, mis iseenesest pole paha asi, sest uute inimestega tutvumine on alati väga teretulnud ja silmaringi laiendav tegevus, kuid siiski... Kui unustan see suvi, võib juhtuda, et unustan kogu eluks.

Mina proovin küll teha kõik endast oleneva, et sõprussuhted ei laguneks, sest sõprus on hindamatu. "...vanad head sõbrad on tõesti üks elu rikkusest" (Jerry Hall). Jah, inimesed muutuvad, kuid mina, kui inimene, kes tihti ihkab tagasi vanu-häid-aegu, loodan, et minus on see üleloomulik võime tajuda oma sõprades seda, mida kunagi nii sügavalt hindasin, proovides kõigile olla toeks ja suunajaks endiselt, kui nad seda vajavad ja minult nõu pärivad. Elu koosneb erinevatest perioodidest, käies mööda kurvilist teed, kuid usun, et igale langusele järgneb tõus ja et kokkuvõttes läheb elu ülesmäge, sest miks ta muidu nii kuradi raske oleks?

Kui vanu sõprussuhteid ei hoita, siis kellega ma peaksin viie, kümne või kahekümne aasta pärast Jaanipäeval grillides vanuaegu meenutama ja tehtut naerma? Seega mina võtan nüüd oma telefoni ja msn ning hakkan kõigilt pärima, kuda neil läeb. Seoses selle sissekandega, meenuvad mulle ka igasugused koolivälised vanad sõbrad, kellega peaks ühendust hoidma. Lahe...

Suurim rikkus on sõprus, sest see on nii habras ja ettearvamatu, kuid samas nii püsiv ja toetav. Sõprus ei karda kukkumist, vaid kardab, et ta see järel unustatakse. Ja kui sõprus ei karda kukkumist, siis ei tohiks meie ka!

Max
& telefoniraamat